Krediidilepingutest

Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks ei pea ilmtingimata olema raha, nii näeb seadusandja ette, et lepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel.

Krediidilepingu alusel makstav tasu võib väljenduda intressina. Selle kohaselt maksab krediidi saaja krediidi kasutamise perioodi eest krediidi andjale protsenti. Alternatiivselt võivad pooled kokkuleppida fikseeritud summa, mis samuti seondub krediidi kasutamise ajaga. Maksetähtpäeva edasilükkamise eest tasu nõudmist saab põhimõtteliselt vaadelda lepingu muutmisena ja selle eest makstavat tasu täiendava tasuna algsele tasule (intressile) laenu kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja kestel. Seda tasu saab käsitleda täiendava intressina laenu kasutamise pikendatud aja eest.

Krediidilepingu sõlmimisel võib iseenesest esineda mitmeid ühekordseid tasusid, kuid need pole käsitletavad kui intress krediidi kasutamise eest, vaid nende eesmärk on katta krediidilepingu sõlmimisel esinevaid kulusid. Siiski võib tegemist olla krediidiga, kui tasu on ebamõistlikult suur ning ületab kulude katmiseks vajaliku summa.

Täpsemalt tuleb hinnata üksikjuhtumit eraldi. Majandus- või kutsetegevuses antud laenu puhul eeldatakse intressi maksmist, isegi kui krediidi pakkumine pole peamine majandus- või kutsetegevus.

Tarbijakrediidileping

Seadusandja on ette näinud krediidilepingu eritüübi, mille puhul on krediidi kasutaja tarbija. Regulatsioon on vajalik eelkõige tarbija kui nõrgema poole kaitseks majandus- või kutsetegevuses krediidi andja poolt laenu andmisel. Krediidiandjad annavad sageli tarbijale liiga kergekäeliselt laenu, seetõttu ei ole tarbija alati suuteline oma läbimõtlemata võetud laenu tagasi maksma.

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kui nimetatud tingimused ei ole täidetud, tarbijakrediidilepingu sätted ei kohaldu. Tarbija on võlaõigusseaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega ei kohaldu tarbijakrediidilepingu sätted, kui laenusaaja on juriidiline isik või FIE, kes laenu majandus- või kutsetegevuse eesmärgil kasutab. Füüsilise isiku puhul eeldatakse, et ta sõlmis lepingu tarbijana. Siiski kohalduvad soodsamad tarbijakrediidisätted, kui füüsiline isik võtab laenu enda majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, ent krediidisumma või krediidi eest omandatava kauba või teenuse netohind ei tohi ületada 50 000 eurot. Kusjuures krediidiandja võib olla ka füüsiline isik, eeldusel, et viimane tegutseb majandus-või kutsetegevuses.

Allikas: Wikipedia