Müügilepingutest lähemalt

Müügilepingutega puutume me kõik kokku igapäevaselt. Sageli me isegi ei märka seda, et me oleme sõlminud müügilepingu. Olgu selleks siis nutipuldiga lemmikpoes osteldes või telefonist uute e-raamatute tellimine. Samas mitte kõik ostu-müügitehingud ei ole nii lihtsad. Tutvume siis müügilepingu olemusega lähemalt.

Mis on müügileping?

Müügilepinguid reguleerivad sätted sisalduvad võlaõigusseaduse (VÕS) 11. peatükis (§ 208 jj). Müügilepingu mõiste on sätestatud VÕS-i § 208 lõikes 1.

Müügilepinguga  kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja tulevikus omandatava asja ja tegema võimalikuks üleantava asja omandi ülemineku ostjale, ostja kohustub müüjale tasuma asja eest kokkulepitud tasu (ostuhinna) rahas ja võtma asja vastu.

Millele kohaldub müügileping?

Klassikaline müügilepingu ese on tavapäraselt vallas- või kinnisasjad. Kui vallasasja müügilepingu sisu ja tingimused on täielikult poolte endi koostada, siis kinnisasja müügilepingute puhul valmistab enamasti lepingu ette notar.

Samas, müügilepingu esemeks ei pruugi olla alati asjad. Võlaõigusseaduse § 208 lg 3 kohaselt kohaldatakse müügilepingu sätteid vastavalt ka õiguste (nt osaühingu osade ning aktsiaseltsi aktsiate) ja muude mittekehaliste esemete müümisele, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega.

Mida sätestab müügileping?

Müügileping on kohustustehing. Kohustustehinguga luuakse võlaõiguslik kohustus midagi teha, nt teha võimalikuks omandi üleminek ostjale.

Ostja põhikohustused

Müügilepingu legaaldefinitsioon sätestab ostja ja müüja põhikohustused. Põhikohustused määravad „võlasuhte olemuse ja liigi“, kõrvalkohustustel on „põhikohustuste suhtes abistav tähendus“.

Ostja põhikohustused on võtta asi vastu ja tasuda ostuhind rahas. Ostja on VÕS § 23 lõike 2 kohaselt kohustatud tegema koostööd.

Ostuhinna tasumise kohustuse

Ostuhinna tasumise kohustus on rahaline kohustus. Rahalise kohustuse täitmise viisi reguleeritakse VÕS §-ga 76 jj. Kui müügilepingus puudub erikokkulepe ostuhinna tasumise aja määramiseks, lähtutakse VÕS § 82 lõikest 5, mille kohaselt „tekib ostuhinna tasumise kohustus hiljemalt hetkel, mil müüja on täitnud müügilepingust tulenevad põhikohustused“.

Asja vastuvõtmise kohustus

VÕS § 208 lg 1 kohaselt on ostja teine põhikohustus võtta vastu müügilepingu esemeks olev asi. Eelkõige eeldab asja vastuvõtmise kohustuse täitmine, et ostja teeb müüjaga koostööd, et müüja saaks täita asja üleandmise kohustuse ja omandi üleandmise kohustuse. Asja vastuvõtmise kohustus seisneb ka ostja kohustuses asi oma valdusesse võtta ja „vabastada müüja või müüja ülesandel müüdud asja hoidvad, vedavad või sellega muul viisil seotud isikud asja valdamise kohustusest“.

Müüja kohustused

Müüja põhikohustusteks on anda asi üle ostjale ning teha võimalikuks omandi üleminek ostjale. Asja ja omandi üleandmise kohustust tuleb eristada, kuna nende täitmine ei pruugi toimuda samal hetkel.

Asja üleandmise kohustus

Asja üleandmise kohustuse tähendab, et müüja peab tegema toiminguid, mis võimaldavad ostjal asi vastu võtta ning see oma valdusesse saada. Üleantav asi võib olla olemas, valmistatav või asi, mille müüja tulevikus omandab. Asja üleandmise kohustusest saab rääkida ainult kehaliste esemete puhul.


Asja üleandmise kohustuse täitmiseks on kolm varianti:

  • ostjal on kohustus ise asjale järele tulla (järeletulemisvõlg);
  • müüjal on kohustus toimetada asi ostja nimetatud kohta (toomisvõlg);
  • müüjal on kohustus korraldada asja toimetamine ostja nimetatud kohta (saatmisvõlg).

Üleandmise viiside eristamine on oluline, et teada, kellel lasub asja juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko. Üldjuhul läheb riisiko üle, kui asja üleandmise kohustus on täidetud. Lepingupool, kes kannab riisikot, vastutab sel hetkel asja juhusliku hävimise või kahjustamise eest ning teisel lepingupoolel on õigus kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.


Omandi üleandmise kohustus

Omandi üleandmine on olemusest käsutustehing, mis tähendab, et omandi üleandmisega antakse ostjale üle õigus asja käsutada. Omandi üleandmise kohustuse täitmiseks tuleb müüjal teha kõik mõistlikult võimalik, et anda omand üle ostjale. Omandi üleminekuks on kaks eeldust:

  • müüja ja ostja peavad omandi üleandmiseks sõlmima kokkuleppe;
  • müüja peab olema omandatava asja omanik või tal peab olema vara omaniku nõusolek vara käsutamiseks.

Omandi üleandmise kohustus ei ole tulemuse saavutamisele suunatud kohustus. Müüja ei saa tagada omandiõiguse üleminekut ostjale, kuna selleks on vajalik ka ostja nõusolek ja koostöö müüjaga. Asja omandiõiguse üleandjaks võib müüja asemel olla ka kolmas isik, kuna tegemist pole müüja isikliku kohustusega.


Müüja kõrvalkohustused  

Müüja kõrvalkohustused sõltuvad konkreetse sõlmitud lepingu sisust. Seaduses on sätestatud olulisemad kõrvalkohustused, nagu müüja täiendavad kohustused asja vedamise puhul, dokumentide üleandmine ja müüja teatamiskohustus. Lisaks on müüja kõrvalkohustusted lepingueelne teavitamiskohustus ja tõekohustus, mis tulenevad lepingueelsetest läbirääkimistest.


Allikas: Wikipedia