Frantsiisilepinguid kasutatakse peamiselt ärimudelite puhul, kus frantsiisivõtja tahab saavutada juriidilise iseseisvuse, ent pakkuda kaupu või teenuseid kellegi teise kaubamärgi all.
Frantsiisivõtjaid on üksteisest raske eristada, sest kõik frantsiisivõtjad peavad lähtuma frantsiisilepingus sätestatud ärimudelist ning vastavalt frantsiisiandja juhistele kujundama enda ettevõtte. Kõige tüüpilisemaks näiteks võib pidada kiirtoitlustusettevõtteid nagu McDonald's või Subway, kus frantsiisivõtja peab ettevõtte kujundama vastavalt juhistele. See tagab, et pakutav kaup või teenus on igas riigis ühesugune ning võimaldab kliendil samasugust toodet osta eri riikides.
Frantsiisileping on olemuselt kestvusleping ning võib hõlmata müügi-, üüri-, töövõtu- ja muud liiki lepingutele iseloomulikke kohustusi. Kuna frantsiisivõtja ärimudeli kujundamine on piiratud, kaasnevad frantsiisivõtjale üldjuhul suured investeerimiskohustused, et üles ehitada samasugune ettevõte nagu teiste frantsiisivõtjate ettevõtted, seega on frantsiisiandja kohustatud tagama, et frantsiisivõtjal oleks enne lepingu sõlmimist üheselt selge, milline on lepinguga kaasnev oskusteave ning millised kohustused tuleb täita, et saavutada ühtne kontseptsioon.
Allikas: Wikipedia
%2520copy.webp)
