Mis on Liisinguleping
Liisinguleping on segatüübiline leping, mis koosneb kasutus-, võõrandamis- ja käsunduslepingu elementidest, kuid eelkõige on tegemist krediidilepinguga. Liisingulepingut eristab lepingu eseme spetsiifiline riskide jaotus liisinguandja ja liisinguvõtja vahel. Liisinguandja peamine kohustus on tagada liisinguvõtjale rahalised vahendid asja soetamiseks.
Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
Liisinguleping on oma olemuselt kolmnurksuhe. Liisinguandja ja liisinguvõtja vaheline suhe põhineb liisingulepingul, mille kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja väljavalitud eseme müüjalt kui kolmandalt isikult ning tegema selle ülemineku võimalikuks liisinguvõtjale.
Siinjuures vajab märkimist, et liisinguese peab olema liisinguvõtja pool väljavalitud, vastasel juhul võib tegemist olla järelmaksuga müügilepinguga või mingi muu võlaõigusliku lepinguga (näiteks rendi-või üürilepinguga) ning liisingulepingust enam rääkida ei saa.
Seoses kolmnurksuhtega on Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutanud, kahe isiku vahel sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal eseme kasutamisesse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.
Kapitalirendileping
Kapitalirendileping on väljakujunenud praktika järgi liisinguleping, mille puhul on pooled kokku leppinud, et liisinguperioodi lõppedes läheb õigus liisingueseme üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtjale kohustus vara välja osta, tasudes jääkväärtuse, mis ei sisaldunud perioodilistes maksetes.
Kapitalirendi puhul peab lepingu lõppedes liisinguvõtja vara omandama ning vastava kohustuse täitmisel läheb liisingueseme omand üle liisinguvõtjale. Sisuliselt on tegemist vara omandamise finantseerimisega liisinguvõtja jaoks.
Kasutusrendileping
Teine peamine liisingulepingu tüüp on kasutusrendileping, millest ei tulene liisinguvõtjale kohustust liisinguese omandada. Siiski antakse liisinguperioodi lõppedes liisinguvõtjale õigus liisinguese välja osta, võttes arvesse perioodiliselt tasutud makseid. Peamine erinevus seisneb väljaostu kohustuses, kapitalirendi puhul on kohustus lepingust tulenev, kasutusrendi puhul omandamise kohustust ei ole, kuid omandamine on võimalik.
Allikas: Wikipedia
