Töövõtulepingu puhul on lepingu poolteks tellija ja töövõtja ning lepingu sisuks on kokkulepitud tulemuse saavutamine – näiteks ehitada maja või õmmelda ülikond.
Tellija ei saa mõjutada seda, kuidas ja millal töövõtja seda tööd teeb, töövõtja on oma tööprotsesside juhtimisel vaba – oluline on üksnes oodatava tulemuse saavutamine. Töövõtulepingu puhul eeldatakse ka, et lepingut ei pea täitma isiklikult – näiteks ehitaja või rätsep võib soovitud tulemuse saavutamiseks palgata endale abilise või lasta töö ära teha kellelgi teisel.
Käsunduslepingu poolteks on käsundiandja ja käsundisaaja. Käsunduslepingu sisuks on teisele isikule teenuste osutamine vastavalt käsundisaaja teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga. Käsunduslepingut töövõtulepingust eristab see, et käsunduslepingu puhul on tähtis protsess, mitte töö tulemus – käsunduslepingu puhul pole alati võimalik kindlat tulemust garanteerida.
Sarnaselt töövõtulepingule määrab käsundisaaja ise oma tööaja ja töökoha. Erinevalt töölepingust puudub ka siin alluvussuhe – käsundisaaja peab küll käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid käsundiandja ei või anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes.
Töövõtulepingu alusel töötavatel isikutel on õigus ravikindlustusele juhul kui nende eest üks või mitu juriidilist isikut maksavad sotsiaalmaksu ühes kuus kokku vähemalt sotsiaalmaksu miinimumkohustuse ulatuses. Töövõtulepinguga töötaval inimesel ei ole õigust töölepinguseaduses sätestatud puhkustele (näiteks põhipuhkus, õppepuhkus).
Allikas: Wikipedia