Võõrandamislepinguid käsitletakse kohustustehingutena, millest tulenevate kohustuste täitmiseks on vajalik lepingueseme käsutamine. Võlaõiguslik võõrandamisleping eristub asjaõiguslikust käsutustehingust, millega kantakse ese võõrandaja vara hulgast omandaja vara hulka.
Eesti võlaõigusseaduses jagunevad võõrandamislepingud müügi-, vahetus-, faktooringu- ja kinkelepinguks.
Müügilepingud
Müügileping on võõrandamislepingute kõige olulisem alaliik. Müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle teatava asja ning tegema võimalikuks asja omandi ülemineku ostjale. Ostja kohustub asja eest kokku lepitud ostuhinna rahas maksma ja asja vastu võtma.
Müügilepinguga luuakse omandiõiguse üleandmise kohustus, selle sõlmimisel ei toimu veel omandiõiguse üleminekut ehk käsutustehingut. Eesti õiguses on sätestatud lahutamispõhimõte, mille alusel tuleb need kaks tehingut lahus hoida.
Vahetuslepingud
Vahetuslepinguga kohustuvad pooled teineteisele üle andma eseme ehk asja, õiguse või muu hüve ning tegema võimalikuks selle omandi. Eseme saaja peab asja eest tasuma, andes teisele poolele vastu mingi eseme.
Eeldatakse, et vahetatavate esemete väärtused on kokkuleppeliselt võrdsed. Sellest tuleneb ka eeldus, et hoolimata võimalikust väärtuste erinevustest ei ole kummalgi poolel kohustust väärtuste erinevust teisele poolele kompenseerida.
Vahetuslepingut vaadatakse kui eritüübilist müügilepingut ehk selle puhul kohaldatakse müügilepingu sätteid.
Faktooringlepingud
Faktoorilepinguga kohustub faktooringu klient loovutama faktoorile ehk teisele isikule rahalise nõude kolmandale isiku ehk faktoorivõlgniku vastu. Loovutatav rahaline nõue tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktoorivõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuse eseme või osutab teenuse.
Kuigi faktoorileping on vormiliselt võõrandamisleping, ei ole selle peamine eesmärk lepingu esemeks olevate nõuete võõrandamise tehing, vaid faktooringu kliendi krediteerimine talle kolmandate isikute vastu kuuluvate nõuete tagatisel.
Kinkelepingud
Kinkelepinguga kohustab kinkija tasuta kingisaajale üle andma talle kuuluva eseme ning tegema võimalikuks omandi ülemineku. Alternatiivselt kohustub kinkija varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkeleping on seega ühepoolselt kohustav leping, mille esemele ei ole nõudeid.
Kinkelepingu subjektid võivad olla nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Nende lepingutega võidakse muuhulgas täita moraalseid kohustusi. Kinkelepingu reguleerimisel võetakse arvesse ka vajadust kaitsta kinkijat kingisaaja tänamatuse eest ning antakse õiguslik tähendus ühiskonnas aktsepteeritud eetilise käitumise standardite järgimisele.
Allikas: Wikipedia
%2520copy.webp)
