Tasuta kasutamise lepingu eesmärgiks on ainult eseme kasutamine, mitte sellest (õigus)vilja saamine, vastasel juhul tuleb sõlmida eraldi leping, näiteks rendileping. Üldjuhul on poolte vahel eelnevalt välja kujunenud usaldussuhe, mille alusel ese teisele kasutada antakse. Lepingu esemeks võivad olla lisaks kehalistele asjadele ka õigused ja muud hüved, kuid praktikas on lepingu esemeks reeglina kehalised asjad.
Tasuta kasutamise iseloom annab lepingule erilise iseloomu, mille tõttu on ka regulatsioon teistsugune. Tasuta kasutamise lepingut võib raske olla piiritleda olukorras, kus kasutaja peab tegema midagi kasutamise eest vastu. Siinjuures tuleb arvesse võtta, et kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud.
Olukorras, kus tehtud kulutused ületavad säilitamiseks vajalikke kulutusi, ei ole tegemist enam tasuta, vaid tasulise kasutuslepinguga. Samuti võivad pooled napi seaduse regulatsiooni tõttu kokku leppida, et õigussuhtele kohaldatakse üürilepingu kohta sätestatut, see ei muuda lepingut üürilepinguks, kuid tagab selgemad õigused ja kohustused ning soodustab lepingulise vaidluse ärahoidmist.
Teise lepingu kohta käivaid sätteid saab kohaldada ulatuses, mil need ei puuduta tasu nõuet, kokku ei saa leppida, et tasuta kasutamise leping läheb kinnisasja võõrandamisel üle uuele omanikule, taolised kokkulepped ei ole kolmandale isikule siduvad.
Praktikas võidakse tasuta kasutamise leping enim segamini ajada laenulepinguga, kuid siinkohal seisneb erinevus selles, et laenulepingu puhul tuleb tagastada sama liiki asi samas koguses, näiteks kotitäis vilja või kilo suhkrut, kuid tasuta kasutamise lepinguga tuleb tagastada täpselt sama asi, mille kasutusse andja kasutajale üle andis.
Allikas: Wikipedia
%2520copy.webp)
